Kui kuninganna Victoria 1901. aastal suri, oli ta olnud Inglismaa
troonil kuuskümmend neli aastat. Tal oli üheksa last, nelikümmend kaks
lapselast ja oma järeltulijate abielude kaudu oli temast saanud kogu kuningliku
Euroopa matriarh. Ta oli müüt, teda nähti kalgi ja kauge valitsejana,
elatanud ja jäiga lesena, ajaloo suurima impeeriumi ja säravate riigimeeste
juhitud kuningriigi käilakuju.
Andrew Norman Wilsoni põhjalik ja ammendav biograafia, mis paljuski põhineb
seni avaliku tähelepanuta jäänud allikatel, loob meile kuninganna Victoriast
sootuks teistsuguse pildi. Mälestusväärse ajastu kujunemise ja kulgemise
taustal avaneb põnev vaade Victoria isiklikku ellu. Juttu tuleb tema
iseäralikust ja eraklikust lapsepõlvest, kirglikust abielust ja prints Alberti
pöördelisest mõjust, keerulistest suhetest lastega, lesepõlvest ja
lähedasest suhtest lihtsat päritolu šotlase John Browniga. Pahatihti on
Victoriat kujutatud puise ja ülespuhutud isiksusena, ent tegelikult oli tegu
väga tundeküllase, väljendusrikka, ülemeeliku ja ebakonventsionaalse
naisega.
Andrew Norman Wilson (1950) on viljakas kirjanik ja kolumnist, kes on avaldanud
paarkümmend ilukirjandusteost ning üle kahekümne aja- ja elulooraamatu.