Ilma vastastikuse seotuseta ei ole elu. Kõike biosfääris
toimuvat, võime mõista kui suhteid. Kahe või ka mitme seisukoha vastastikune
seotus, mida iseloomustab ühine püüdlus, ent kus säilib ka terve hulk
vastuolusid, on ehk kõige üldisem ökosüsteemi määratlus. Ühtlasi on see
armastusel põhineva vastastikuse seotuse täpne kirjeldus.
Meie tsivilisatsioonis on maailma kirjeldamine ja kogemine hälbinud elususe
kogemisest. Armastust ei peeta mitte tunnetusvahendiks, vaid eraasjaks. Weber
näitab aga tegelikkust kui loovat, poeetilist ühendust, kus tung, iha ja
igatsus nii seotuse kui ka samal ajal autonoomia järele on üldkehtiv
põhimõte. Hädavajalik, et tajuda, edasi kesta, kasvada. Ajalugu tunneb
sellist tungi Erose nime all.
Selle raamatu keskne mõiste on erootiline ökoloogia. Raamat kirjeldabki
ökoloogilist tegelikkust kui suhete süsteemi. Ja uurib armastust kui
ökoloogilist praktikat. Weberi veendumus on, et elu oma intensiivsel kujul on
alati armastus.
Kui me õpime oma olemasolu taas käsitama kui armastuse kogemust, suudame
uutmoodi mõista neid tohutuid ökoloogilisi ja humaanseid vastuolusid, millega
me 21. sajandi teisel kümnendil silmitsi seisame. Hästitoimiv suhe tähendab
alati kahte asja: olla hirmu tundmata elus – ja õppida vapralt surema.